Ma sündisin 1953. aasta kevadel Tallinnas. Vanemad töötasid Tarbeklaasis ja esimesed kaheksa eluaastat möödusid tehase territooriumil asuvas korteris. Hiljem kolisime Mustamäele ja ma hakkasin käima 44. keskkoolis. Seejärel õppisin rätsepaks. Mulle meeldis pildistada koolikaaslasi ning lisaks sain tänu fotograafiale teenida taskuraha, müües rokkbändide reprosid.
Mind tõmbas ka filmikunst. 1977. aastal astusin Eesti Kinoliidu noortesektsiooni, kus sain ettekujutuse fotograafia ja filmitegemise alustest. Olin aktiivne amatöörfotograaf. Esialgu pildistasin peamiselt ilusaid tüdrukuid, kuid tasapisi huvialad laienesid. Põnevat ainest pakkus tol ajal tekkinud punkarite liikumine. Punkarid eristusid nõukogulikust hallusest ka visuaalselt ning olid meeleldi nõus poseerima.
Aastatel 1980–1984 töötasin Tallinnfilmis operaator Arvo Iho assistendina. Võtteplatsil sain jälgida, kuidas Arvo töötab valgusega, et luua filmilindil ruumilist muljet ja võluda ekraanile kvaliteetne pilt. Katsetasin ka ise edasi ja ühel hetkel söandasin talle oma fotosid näidata. Neidude pildid pani ta kõrvale, aga punkarid pakkusid dokumentalistika vaatenurgast rohkem huvi. Sain sellest indu juurde.
Noorena olin kirglik popmuusika austaja. Ruja oli esimene bänd, mida ma järjepidevalt pildistama asusin. Peagi tekkis hea klapp ka teiste muusikutega ning varsti ei möödunud minu ja mu kaamerata ühtegi suuremat pop- ja džässkontserti. Fotod äratasid laiemat huvi ja neid hakkasid avaldama kultuurileht Sirp ja Vasar ning ajakiri Kultuur ja Elu.
Hiljem Päevalehe fotograafina töötades tuli mul pildistada kõikvõimalikke näituste avamisi. Nii sain tuttavaks tol ajal tegutsenud kunstnikega. Tekkis mõte jäädvustada neid ka ateljees töötamas ning koduses keskkonnas. Samal ajal osalesin nii paljudel kultuurisündmustel kui sain ja muudkui pildistasin, pildistasin ja pildistasin. Tänaseks on tehtud fotodest kogunenud mahukas arhiiv. Tahaksin selle parima osa teha kolme raamatuna nähtavaks kõigile. Pühendan need raamatud oma emale.
22.05.1953 – 01.04.2022