Punkareid hakkasin pildistama 1980ndatel aastatel, kui see nähtus lääneriikidest meile jõudis – ootamatu, uus ja huvitav. Massist eristumine nõudis sellel ahistaval ajajärgul erilist julgust ja mässumeelsust, mis oli jõukohane vaid vähestele noortele. Vaenulikku suhtumist demonstreerisid nii tavalised nõukogude inimesed kui ka miilits. Nii mõnegi punkari jaoks tähendas see küllap ka vastuolu oma perekonnas kujunenud väärtustega. Igal juhul pidi punkar olema valmis pidevateks konfliktideks ja arvestama lakkamatu avaliku tähelepanuga.

Mitmed tolleaegsed punkarid on täna kõigile tuntud ja lugupeetud ühiskonnategelased. Omaaegseid hüüdnimesid mäletavad praegu vaid vähesed ja ehk ei olegi see enam tähtis. Võib ka oletada, et valdav enamus pildile jäänutest on teada vaid tolleaegsetele kamraadidele. Aga seda toredam on avastada pildilt mõni vana sõber või tuttav, ema või isa või koguni vanaema…

Üldiselt meeldis punkaritele poseerida ja isegi käigupealt fotolavastusi improviseerida. Kui muud pähe ei tulnud, siis võis protesti märgiks lihtsalt keele suust välja ajada… Kõik see kokku muutis punkarite pildistamise eriti nauditavaks sündmuseks, mis loodetavasti kajastub ka saadud piltidel.

Minu arhiivis leidub punkaritest rohkem kui 2000 pilti, millest raamatusse üritame valida kõige paremad – sellised, mis annavad edasi nähtusega kaasnenud õhustikku ja visuaalset eripära. Need, kes sel ajal olid ise punkarid või nendega tihedamalt lävisid, leiavad raamatust kindlasti hulga äratundmisrõõmu ja nostalgiat.